Tagasi Eestis!

Heieieiiiii!!!

Kena päeva, ustavad blogilised!

See postitus ongi see kuulus ja viimane postitus, mida me kõik oleme oodanud! Oih, nüüd ma juba mainisin ära, et see on viimane postitus, aga noh, mis seal ikka. Teie, just teie pärast, kallid blogi lugejad, ma olengi tervelt 10 kuud oma blogi pidanud, ja nüüd kus te olete olnud minuga kaasas terve aasta, ma annan teile suuure aplausi: plaks, plaks, plaks, plaks, plaks, plaks, plaks, plaksti…..PLAKS!!! Aitäh veelkord, et olete olnud nii aktiivsed minu blogi jälgijad!

Selles blogis võtan ma kokku oma aasta Kanadas ja jagan teiega veidi muljeid oma taaskohtumisest Eestiga.

Kokkuvõte

Minu Kanada aasta on nüüd selgeks tehtud, et seal oli veidi kõike, eks? Jah, oli jah. Aga ma ei hakkagi midagi ümberjutustama, vaid lihtsalt jagan teiega seda, mida ma saavutasin, mida ma õppisin ja mis ma üldse kõigest arvan 🙂

Saavutused

Ma olin endale enne vahetusaastat seadnud paar eesmärki kah! Ma ei pannud neid muidugi kirja enda jaoks, aga nii palju, kui ma mäletan, ma sain enam-vähem kõigega hakkama ja saavutused saavutatud!

Kanada vahetusaasta lõpuks ma olin näinud palju paiku enda provintsis, mis laiendas minu senist silmaringi tohutult. Minu keeleoskus arenes senisest hüppeliselt samuti! Iseseisvus oli üks pea eesmärkidest, mis sai poole paremaks ennist! Enesekindlus tugevnes korralikult ka! Ma sain uusi sõpru juurde :). Ja viimaks, ma jätsin endast maha jälje- inimesed kelle jaoks ma end oluliseks tegin ja keda minu teod kuidagi pikaajaliselt mõjutasid.

Mul olid samuti Kanadas alati mingid tipphetked, mis olid igati olulised uuteks kogemusteks. Ma nägin aastaga kaasnevaid varjulisemaid hetki ja pimedamaid soppe. Loomulikult kõik need jätsid endast maha hinnalised mälestused ja meeldetuletused.

Ma mäletan oma esimest ööd Kanadas justkui eilset päeva, mil ma kell 4 öösel oma kitsal kivikõval voodil lebasin keset pimedat tuba, võõraste lõhnade keskel, pehme põrandaga keldris. Ma kuulsin, kuidas kõrvaltoas teised õpilased nohisevad ja kuidas veetorudes vesi mulksub. Kõik oli nii teistsugune ja võõras. Loomulikult mul polnud siis hirmus, aga mul oli ebamugav, nagu ikka, kui mingid muutused toimuvad. Tol hetkel valdas mind elevus, ärevus, rõõm ja masendus kõik korraga ja seetõttu ei saanud ma üldse und. Ma mõtlesin, kuidas kõik on nüüd alles algamas! Seega on hea tunne nüüd, kui kõik on lõpuks läbi ja saab kergendatult hingata ja vaadata tagasi oma aastale.

Ma õppisin,

et pole mõtet niisama viriseda millegi üle, sest nagu ma juba mainisin, ma kohtusin igasuguste inimestega. Elu õpetas mulle nii mõndagi ja nüüd oskan ma ka paremini end vaos hoida.

Ma arvan,

et minu aasta oli eriti mitmekülgne ja lahe. See polnud sugugi halb aasta, isegi kui mul olid need normaalsed langemishetked. Ma olen õnnelik inimene, et sain sellisel aastal ära käidud ja näha erinevaid asju (üleüldistades). Ma pean ära mainima, et sain ka nii mõndagi teha, mis tegelikult on keelatud ;), aga see oli tõesti seda väärt!

Tagasi Eestis

Ma tulin tagasi viimase vahetusõpilasena järjekorras ja sain ka lennata oma pika lennu juhuse läbi hoopis premium-klassis XD. Tagasi naasin koos kahe kohvri ja mõlaga ning mind tervitasid soojalt minu pereliikmed ja sõbrad! Kõik tundus nagu endine olevat ja seadsin end kärmelt tagasi oma vanadele rööbastele. Nüüd olen ma Eestis olnud juba üle kuu aja ja olen jõudnud teha meeletult palju koos oma pere ja sõpradega.

Vahtusaasta on mulle kinkinud minu saavutused ja tunde, et olen hakkama saanud millegi eriti suurega- ma olen olnud vahetusõpilane! Kõik on läinud sujuvalt ja hästi!

Ma olen endaga rahul ja kõik mu mälestused ja kogemused vahetusaastast on justkui talletunud minu datasse, kust neid saab iga kell jälle kasutusele võtta!

 

Lõpp / The End

 

Aitäh, et lugesid minu blogi!

 

btf
Viimane lennureis!
dav
Tantsupidu!
btf
Minu uus teekond YFU vabatahtlikuna on algamas!

 

 

Farewell, eh?

Dearest, dearest readers and listeners!

This post is going to be entirely in “Canadian English” to the end. Thank you!

Attention: The following post might be a little dramatic and incorrectly written. Enjoy!

Intro

After all these intros and common beginnings, i am finally able to write my LAST BLOG POST in Canadaaa!!! Hurray-yay! Wow, the time did go fast by, and i have truly enjoyed writing my blog after every two weeks for the entire 10 months! Soooo…please enjoy with me my last post in Canada!

It is about the time to say farewell to my life in Canada, because soon i will be flying already up in the sky, miles across the ocean, to go back there, where my unforgettable journey had once begun. This week is going to be my very last week here in Canada (more precisely 6 days), and therefore, i am more than grateful for having seen so many wonderful places across Ontario and having met even more wonderful people throughout my exchange!

Things i have seen, experienced, learned, people who i have met, and skills i have gained are just a little wee piece of Canada, but this little piece has made my ten months of exchange so special to me, so unforgettable, and has made me so proud! This little piece of Canada has made me the person, who i recognize as myself now.

There is a lot to say in my last post in Canada, but i will tell you only the most essential: the blog is in English due to the reason that everyone, who has helped me to become the new upgraded person, can read it, and remember the moments that we spent together 🙂 Also, because i promised to write at least one of my posts in English 🙂

My last two weeks

As always i am going to share some notable moments during the last two weeks of my exchange.

First week

My first week was also my last week of school, and i got to go to the tree- top trekking with my outdoor- ed class!

We started early in the morning and rode about 1h with the school bus to get to the park, where the activity was taking place. It was a perfect weather that day! Not too warm, not too cold. Therefore it was very cloudy and it was about to rain soon.

I hadn’t done tree- top trekking for years! All i could remember was that last time i did it, i fell from the obstacle, and waited there helplessly!  So, this time i was excited, but nervous, and stepped against my first challenge! My outdoor- ed teacher was unfortunately afraid of heights, i felt sorry for him, because we had to go plenty of feet up in the heights, and glide ourselves down on the metal rope 😦 he was a bit scared…

Eventually everything went well, yeah, i did it without falls, and fluently! By the time my feet touched the ground again, i was damp from my sweat, and later got soaked from the rain. What a wet day…at least i did’t have to do my workout after that!

The other day we went golfing with my gym class! Also, i hadn’t done that one for a long time! We were divided into groups, and sent to have fun. It was a nice weather for golfing. Also an uncommon experience, that can happen only with school!

On Thursday, SHHS (my school) had its last mass! I’m still not quite familiar with these, but i enjoyed the last one, and stayed comfortable throughout the ritual.

The Second Week

On the second week i went to school for the very last time! Big thing, isn’t it? All my friends had already finished their schools in Estonia, but in Canada, students still had exams to go!

I went to school on Monday as always, but this time i asked permission from my bus driver if i could take a picture of the yellow school bus, that are only iconic to North-America! I got my picture, check below!

Monday was the last day of classes for everyone, and the very last day for me! I did many pictures, and enjoyed my time in each class. Yes, i did not have to do exams, and i wished good luck to those, who had to do them. Last questions, last selfies, last goodbyes and i got to leave Sacred Heart High School behind.

That was a big day!

The Weekend

On Saturday, my host family had planned to go to see Grotto in Tobermory, the magnificently beautiful and popular cliffs! We started our trip early in the morning, so we could be there and hiking before the sun gets too hot. When we got there, we got separated from my host mum, who chose to go for the shortcut. Me and my host dad set our steps on the longer route, so i could see some more Canadian wilderness 🙂

When we got to the Grotto, it was incredible! People were on every single cliff taking pictures and having their quality time! The lake was covered in different shades of blue, the cliffs were breathtaking- such a nature’s creation. Rocks were topped with greenery and together they formed so unusual, but ancient looking forms!

After a couple of selfies, we went forward and did a big circle, until we came back to our start point. The next stop was supposed to be another hiking route, couple of miles away.  The other hike was funny, cause we got lost in the woods. We walked circles and circles around, until my host dad lost his hope, and went back on the main road, where we came from.

For the last thing on that Saturday, my host family wanted me to have a ride with them on the only ferry that drives between the mainland and the Manitoulin Island (one of the largest freshwater island in Canada). By car, it would take 12h to go around the island and cross the bridge, but with the barge it only takes about 2h!

We waited for the great ferry at the Tobermory Port, which was now packed with tourists and sunburnt people, walking around and having fun. Just about a month ago, Tobermory was empty and lonely. I recognized that the legendary summer season had finally begun in Canada!

The ferry that welcomed us on it’s board, was named as MS Chi-Cheemaun Ferry (in native indigenous language it means The Big Canoe) and was decorated with rainbow colors and native cultural figures. They say that once you are in Ontario, you have to have a ride on Chi-Cheemaun! Now i have done that great ride and tasted even supper on the ferry, and i think it is worth it!

Sunday

On Sunday, we went for another ride to the local flee-market in Grand Ben. I haven’t been to any that kind of flee-market in Canada up until now. The market had everything there! Also i got to know that hundreds of Americans cross the border to come there and sell their stuff and buy cheaper things. I could feel the Americans there. We left the market with empty hands surprisingly! Honestly, I had never felt so empty, haha!

And then, and then, and then…we visited the BEACH! All i could do was not believing my eyes! Was that a different country? Florida? No, that was a Canadian summer at the Grand Ben’s beach! People were all ready to swim with shorts and sunburnt skin! Different groups of tourists from all over the place were patrolling around and driving with expensive cars that plugged my ears! Motorcycles did wromm-wromm and drove circles around the place to impress some ladies. I was like, wow………from the colorful autumn, from the cold, cold winter to the cheerful and crowded beaches! This is how incredible is Canada. I’m more than sure that Canada has dozens of surprises in it’s back pocket.

For the last stop, we decided to have our supper in the Chinese buffet, where i ate myself full again and enjoyed the last Chinese taste in Canada.

“Thank you!”

In my last blog post in Canada, i would love to thank everybody and everything, who have made a bond with me and have been a very important part of my year!

Here is the list of people and “bigger groups”, that i am happy and lucky for having met them:

Claire, thank you for being my best friend in Canada and also the person, who reached out when i had my difficult times here. We had so much fun together at your place and in the school. You are a reliable, honest and kind person, who decided to be with me to the end from the first day we met. I hope that we will have more adventures around the world and keep our bond strong. I wish you very much luck with the last year of high school and for your future in Toronto University. Till the next time!

Charlotte, thank you for being there for me, when i lived back in Bowmanville. You have been very sweet to me from the day we met in the mall. Thank you for helping me to settle in within my first couple of months. You supported me so much, and all i could give to you was a chocolate. I wish you all the best for your future!

Bella, thank you for being the first yfu-related person who invited me to Toronto and kindly showed me the Chinese way of making food! I loved it, and i even tried to make it by myself! Of course it did not came out so good, but it was eatable :D. I wish you a lot of patience and courage for the remaining years of your University.

Raerlynn, thank you for being my gym mate and a good friend afterwards. I am so happy that i met you and saw a piece of your world. We had a plan to meet again, so we have something to look forward to! I wish you a lot of strength for achieving your goals!

Clarisse with Family Carters, thank you for being the very open and wonderful exchange student to me. It was a very special experience to live at your host- household and see what it feels like. Thank you for sharing your exchange life and thoughts with me! Btw, the pear tea was the BEST! I hope, you had a very good exchange year, and i really hope to see you again in Europe 🙂

Tane, thank you for being a very happy, open, and kind person to me in St. Stephen’s. You showed me how to be a really talented drama student! I have always been curious about acting, but thanks to you, i actually saw what it takes to survive on the stage!

Kira, RachelPeter, Jessica M, and Jessica S, thank you for being the first friend group in St. Stephen’s from the very beginning! You made me feel like i belong to your group, which was a very necessary part of settling in in the school culture! I cannot imagine how i would have survived at the lunch hours without your cheerful table. Thank you for inviting me everywhere you went, for sharing the Christmas, and for saying goodbye with such a sweet gift (pictures together). I wish that you will stick together with each others till the end.

Patrick Stephan, thank you for being my coolest and the most awesome bus driver ever! Thank you for sharing your life tips and experiences with me and for having a philosophic conversations in the early mornings! You made my bus rides so much more fun and educating! I wish you all the best!

St. Stephen Catholic Secondary School (SSCSS) and Sacred Heart High School (SHHS), thank you for taking me in and treating me like a student of your own. Thanks for the teachers and staff members for cooperating with me and my exchange organisation.

Family Wolters, thank you for being my first host family! Thank you for showing me around the Ontario and welcoming me so warmly to your household! Thank you for sharing your lifestyle with me and being there for me for the first semester! I am so happy, that i got to see the Canadian life in a small town, and experiencing the funs of living so close to Toronto. Your family taught me a lot about myself and about breaking the barrier between the life at home and the life as an exchange student. Thank you for your effort and for wishing me the best.

Family Holyoakes, thank you for being my second host family, who decided to keep me to the end! Thank you for sharing your lifestyle with me and teaching me the basics of getting closer! Thank you for your big effort and attitude of a real family! Thank you for showing so many places across Ontario, and of course the real life of countryside, in the middle of the nature and animals! You have been my very changing turn of my exchange, but we came out together pretty well, eh? I am so happy to have you as my host family, and i hope that our bond will stay strong for a long time!

Family at Home, thank you to my dearest family at home, in Estonia! From you i got the main support and motivation. Without you, i could not have made it so far. Thank you for the understanding attitude and energy words. Thank you for visiting me here and bringing more strength with you. Thank you for making my birthday and Christmas so much more fun! I will see y’all soon! Love ya!

Friends at Home, thank you to my lovely mates at home, in Estonia! You were constantly in contact with me to be the reminders to me why i went for an exchange! I found that you gave me so much more motivation and will to try harder! Thanks for the sweet packages and thank you for being the very best friends to me, even when we were all separated from each other! Ma tulen juba varsti, suurte kallistustegaaaa!

YFU Estonia, YFU Canada, and ARs, a big thank you to my both organisations that helped me to get through my exchange year! Thank you for the huge work and effort! Thanks to my Area Representatives for being there for me and giving me the needed support! Without you, there would not have been any exchange! Keep up the good work!

The End

Alrighty, finally my long post is about to end, but before i do the——-ending scene.

My exchange in Canada has been 100% worth to sacrifice my whole school year! I am so happy and proud of myself, haha, and for everything i had here! Honestly i thought that my exchange is going to be smooth and emotionless, but of course…of course i was WRONG, because i found myself on a roller coaster! Up and down, up and down…then there was the fall that lead to the underground tunnel, that was so scary and made me anxious! For a moment i wanted to cancel my ride, but then my friend held my hand till the end of the tunnel, and the trail started to go up and up and up…so, here i am! Near the finish line, happy that i stayed the whole ride, because the ride was made for me.

Now i know a little more about Canada…yeah, as well as living somewhere else. Now i feel more wise and more mature. I think…and hope…and believe that i achieved my all goals……most of them, yeah, most of them! I feel quite comfortable with my English and i made some connections. You probably are not interested of hearing all that junk, but hey, eventually, i did it! I am done now! Exchange in Canada has opened new doors for me that i can use anytime.

What i can say about Canada? 

I came here without any expectations, it means that i love Canada the way it is. It has been cozy, welcoming, multicultural, cold, warm, and huuugeee! The food is just delicious and the culture is so cool! No, seriously, come and check it out by yourself! It has been an honor to call such a great country home. Thank you, Canada!

That’s it, mates! No more posts in Canada coming up, but i will be writing my last, but not least post in Estonia! Blog writing has been an extraordinary experience! I will see you soon!

Thank you for reading my blog!

Check the pictures below to make the post even longer!

 

65170957_1057774654418790_4785399213414416384_n
Golfing with my group 🙂
65086274_871327389911331_8324714236848635904_n
The bus driver told me that i had to hurry, cause we were on the middle of the road!
65164554_471346783432823_8697954651581972480_n
My dear host parents on a cliff-
65101910_2375321186020431_5775848208362110976_n
Now in the woods…
65291355_2555193244492216_3209252013711818752_n
Selfie!
65365836_351206255547943_1483262613461663744_n
Catching the winds! I caught none of them 🙂
65696949_451130242339853_7644911159744659456_n
There is the beautiful beach with a flooded lake and punch of people’s backs.
65853302_872038199840826_7379725598123360256_n
This is one of the routes in the woods! Nice, but very hard to walk on.
65072990_430745684433005_6136316446919098368_n
On the Chi-Cheemaun’s deck!
65192527_481522292595536_4428212703533727744_n
Beside the Chi-Cheemaun.
65089044_268509974015926_7770108567364829184_n
Flee-market.
65565386_343035323058224_2939109467125448704_n
My last bite of the famous dumpling soup! Nami-nam!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Üheksas kuu in Canada!

Greetings my fellow readers! (Tervist, minu kaaslugejad!)

Ongi saabunud viimane kuu, mille veedan siin imelisel mandril, üle maa ja mere! Kusjuures see blogi postitus jääbki eelviimaseks postituseks siin Kanadas, sest vaid nelja nädala kaugusel on minu vahetusaasta lõpp!

Kas ma ootan juba kojutulekut? 

Jah, ma ootan juba kojutulekut ja kõigi oma kallimate taasnägemist! Mind pole küll koduigatsus üldse painanud siin olles, aga tahaks juba asju koos teha ja tulevikule mõtlema hakata!

Kas mul on kahju siit lahkuda?

Jah, ikka on kahju. Aasta mille veedsin siin on mulle nii mõndagi selgeks teinud, nii palju erinevaid asju näidanud ja nii palju huvitavaid inimesi tudvustanud. Nii paljud kogemused, mälestused, tunded ja mõtted, mis on siit alguse saanud, on mulle sügava jälje sisse jätnud. Kanada pole mulle enam lihtsalt maalapp, mida tunnen suure riigina kaardil ja oskan näpuga selle asukohta märkida, see on nüüd minuga seotud paik, kus mul on pere, sõbrad ja kodu! Palju raskusi tuli siin ette, aga viimane kuu on alanud nii, et tunnen end juba nii kodus ja armastatuna. Ei no päriselt ka! Lõpuks on mind omaks võetud! See on hea tunne, mida tahtsingi saavutada siia tulles :).

Kas ma tahaksin siia pikemalt jääda?

Mul ei oleks selle vastu midagi, aga….aga…..agaaaa ma olen juba piisavalt siin olnud, ja hakkan juba mõttes kodu poole end sättima. Minu hostpere loomulikult tahaks, et ma siia sügiseks jääksin, mis on loomulikult märk sellest, et ma olen siin endale head inimesed teinud, aga isiklikult pole mul enam vaimset jõudu, et nii kaua vastu pidada :).

Kas ma jään Kanadat igatsema?

Seda on veel praegu raske öelda, sest olen alles Kanadas. Kõige parema vastuse saan ma nädal pärast kojuminekut anda, aga hetkel tunnen, et vaid inimesed on need, keda kõige rohkem jään igatsema.

Mis mulle on Kanada juures kõige rohkem meeldinud?

Mulle on meeldinud väga paljud asjad siin Kanadas, eelkõige inimesed! Kanadalased on siin viisakad, rahulikud ja väga erinevad. Kanadasse rändab iga aasta mitmeid immigrante, kes loovad nii multikultuurse keskkonna, et on lausa lust siin nendega elada! Jah, mulle meeldib multikultuursus, sest MULTIKULTUURSUS on avanud mu silmad ja andud mulle palju SUUREMA maailmavaate! See on ka üks oluline asi mida jään hirmsal kombel Eestis igatsema! Ma tunnen end multikultuurses keskkonnas palju teretulnumana, sest tean, et siin aksepteeritakse kõiki inimesi! Toronto ongi kõige multikultuursem linn maailmas!!! Teate, ma lihtsalt a r m a s t a n seda imelist kohta!

Teiseks on mulle väga meeldinud see, et Kanada on ilus riik. Siinne loodus omab nii mitmeid loomi ja taimi ja maastikke, mida pole kusagil mujal. Siin on metsad, laaned, künkad, mäed, ojad, järved, kõik! Kalkunid, pesukarud kilpkonnad, karud, kotkad, opossumid jne. Lihtsalt imeliselt rikas loodus, koos erinevate huvitavate loomadega. Ja Kanadas on neli imeilusat aastaaega! Oh, kuidas ma tahaksin siia tagasi tulla, et rännata läbi riigi ja näha kõik, millest ei oska veel unistadagi!

Kas ma seon oma tuleviku selle riigiga?

Ma arvan küll, sest kord ma siia tulin ja siinset elu nägin. Mul on plaanis siia tulla võibolla ülikooli. Elades praegu farmi piirkonnas ja nähes metsikut loodust ümberringi, on mul tekkinud huvi tulla siinset elu uurima.

Nii palju siis sellest. Tegin mõningaid huvitavaid asju möödunud nädalatel, mida sooviksin teiega jagada kah!

Esimene nädal

Paar nädalat tagasi jõudis viimaks minu kätte pakike, mille oli teele pannud minu kullakallis sõber Eestist! Pakike oli loksunud laeval kuu aega enne, kui ta minu kätte jõudsis, ja see tegi meid mõlemaid veidi murelikuks. Viimaks jõudis pakike just sel ilusal õhtupoolikul, mil olime just selle üle arutanud! Kus hundis räägid!

Pakike sisaldas kommi ja kuivikuid koos õnnekivide, küünla ja kaardiga! See oli imearmas üllatus! Aitähhh!!! :)))

Nädalalõpp

Minu hostpere oli juba tükk tükk aega tahtnud mulle näidata Niagara jugasid, mis asetsevad meist umbes kolme tunni kaugusel. Tol ilusal laupäevahommikul ütles pereisa, et hommikul sõidame jugasid vaatama ja nii saab see tähtis asi meie teelt pühitud! Loomulikult olin pahviks löödud, sest olin arvestanud sellega, et jugasid läheme alles juunikuus vaatama. Plaan muutus! Niisiis läksimegi pühapäeva hommikul kella kuue aegu teele, et jõuda jugade juurde täpselt kella üheksaks, mil see avatakse turistidele. Jõudsimegi esimeste uudistajate seas sinna ja tegime mõningaid pilte. Tühjad atraktsioonid ja tänavad olid vaiksed ja rahulikud. Seadsime perega end esimestena kõige märjemale, kuid tähtsamale atraktsioonile, mille nimeks on The Maid of the Mist. See on kahekorruseline paadike, mis teeb ühe 10 minutilise ringi ümber jugade ning tuleb siis tagasi. Selle 10 minutiga saavad ülemisel korrusel olevad inimesed märjaks ja õnnelikuks. Lihtne!

Niisiis seadsimegi end paadile, kuhu olid kokku tulnud ka kõik teised roosades vihmakeepides huvilised, millest umbes 70% moodustasid aasialased. Pereema läks alumisele korrusele, sest ta teadis, mis meid ees ootab. Mina ja pereisa kahisesime oma keepides koos teiste samasugustega ja ootasime ärevalt, mis juhtuma hakkab. Paat hakkaski liikuma. Nägin kuidas vastaskaldal olid inimesed sinistes vihmakeepides ja ootasid järjekorras mäenõlvakul. Need olid kahisevad ameeriklased. Päris naljakas oli see, et turistid on ühes riigis roosad ja teises sinised, aga kõigil on sama eesmärk- saada märjaks.

Esimene juga polnudki nii hull, vot see mis on USA poolne. Teisalt, Kanadapoolne juga puhus meil mõlemal mütsid peast ja tegi lidimärjaks. Ma eriti ei mäletagi, mis ma seal udu sees nägin või kuulsin, aga ma mäletan, et ma naersin kogu selle aja! Olin tänulik iseendale, et olin pannud selga veekindlad riided. Hiljem üks naine ulatas mulle minu ja mu hostisa mütsid, mille olime juba unustada jõudnud. Hoidsin veel pärast mahatulekutki oma telefoni pingsalt küünte vahel.

Võtsime siis need roosad hõlstid seljast ning suundusime kohvikusse. Järgmised 3h möödusid poodide vahel ja pilte tehes.

Enne äraminekut tegime mõnusa pikniku varjus, kus oli veidi alla 30 kraadi ning vaatasime puude vahelt jugasid, mis mürisesid vahetpidamata ikka alla ja alla.

Järgmine nädal

Eelmisel nädalal ootas mind ees kauaoodatud kanuureis! Ujumistest oli selle jaoks juba ammu tehtud ja mõla ootas kannatlikult nurgas. Minu kitsas ja sihvakas mõla…oh, kuidas ma kahtlesin temas!

Läksimegi siis klassiga bussipeale sel sombusel hommikul. Kõik vajalik oli olemas. Buss sõitis ühe tubli tunnikese enne, kui me kohale jõudsime. Kanuureis hakkas pihta Saugeen’i jões. Samal ajal, kui meile demostreeriti kanuusid ja nende funktsioone, sõid mind näost mustad kärbsed- blackflies. See polnud just kuigi meeldiv, sest kojutulles vaatas mulle peeglist vastu mitu punast laiku.

Kanuureisi esimesel kolmel sekundil märkasin, et mu mõla liigutab seda suurt ja rasket kanuud :)))!!! Ma oli niii õnnelik!!! Tol hetkel tahtsin oma mõlaga abielluda!

Meie sihtkoht oli üks kallas, kus tegime lõkke ja sõime lõunat. Pärast lõunat koristasime prahti ümberringi ja harjutasime, kuidas tassida kanuusid kahekesti või ihuüksinda. Päris raske oli…

Siis oligi aeg tagasi minna. Vahetasime kanuusid ja partnereid. Seekord sain istuda taga, ja sain uue postiivse üllatuse- mu mõla toimib ka suurepäraselt tüürimises!!! Oi, oi, oi….ma olen nii õnnelik. Ta sai veidi kriimustada tol reisil, ja see kriipis ka mu hinge, aga sõjaarmid on sõjaarmid.

Tagasitulles oligi koolipäev juba lõpenud ja päev tundus eriti lühikesena. Alles olin hommikupudru lõpetanud, kui pidi juba õhtusööki sööma hakkama. A see pole ju paha, hehe!

Nädalalõpp

Reede oli väga ilus päev, selle päeva pühendasime tööle. Tegime aiatöid ja niitsime muru. Päeva lõpuks olin läbi.

Laupäev oli lihtsalt väga hea päev. Sain mõnusalt sisse magada, ja putru süüa. Sain paljud asjad teelt ära tehtud ja kõik puhtaks teha. Hiljem tulid vanavanemad, kellega sõime õhtust.

Laupäeval leidsime pereemaga teenurgalt kilpkonna. Mina olin muidugi üllatusest siruli, aga pereema suhtus kilpkonna kui tavalisse kärnkonna. Tal oli temast kahju, ja me võtsime ta koju, et teda ööläbi vaadelda. Tegin oma uuele söbrale pesa. Hostpere oli üllatunud, et meil Eestis metsikult kilpkonni pole. Ei ole. Ma pole veel näinud. Kilkonnad siin on sama tavalised kui meie harilikud kärnkonnad. Ainult, et see kilpkonn, kelle meie leidsime on kuuldavasti kaitsealune ja kohati haruldane! Oleks nagu, et meie leiaks oma metsast rohukonna….kuigi kõik kahepaiksed on meie maal kaitsealused…..

Tõstsin oma silmad korraks kilpkonnalt põõsale…ja mis ma nägin…ilus väike linnuke vuriseb lillede ümber ja imeb lillenektarit. Oh, kui ilus linnuke. Veel üks olend, keda meil pole. Koolibrid on siin samuti tavalised ja vurisevad ümber lillede. Panime emaga üles nektaritopsid neile.

Järgmisel hommikul panin oma kilpkonna ojaäärde ja läksin tagasi oma künkale, eluslooduse paradiisi.

Aitäh, et lugesid my blogi!

 

61640626_670637420073314_1491975001866240000_n61613646_446981219393300_5566742919487946752_n61887650_662829370822819_1512162164201226240_n62016416_1833164430049116_3591200268479365120_n61730361_862254964123867_4416029174100131840_n62261036_2417199865165702_4296338610338136064_n61795525_479616266216014_3134481761279410176_n62185172_439349460189672_3587770822992855040_n62147774_446050689506779_8986074402261041152_n61653060_369525577240677_1784337248225853440_n61654472_621649051649619_4722152160668680192_n61796944_406436026864367_4524294927286272000_n61786711_890214354647748_2237122553225150464_n

 

 

 

 

 

Kaheksa ja kolmveerand kuud Kanadaaaas

Terekest jälle, kõigile huvilistele!

Jätsin meelega pikema pausi vahele, et sündmusi veidi kuhjuks 🙂

Viimasel kolmel nädalal on juhtunud nii mõndagi huvitavat ja meeldejäävat, et on lausa lust seda teiega jagada.

Esimene nädal

Esimesel nädalalõpul, pärast pere külastust, sõitsime hostperega kaugel olevasse Port Elgin’i nimelisse sadamalinnakesse, mis on suviti lausa üleuputatud turistidest, kes sinna igal aastal kõikjalt kohale tulevad. Kõlab nagu suvepealinn Pärnu, eks? Paraku pole see tilluke paik nii kuumalt kuulus, aga see-eest on seal hää ujuda ja purjetada. Suveniiri poed olid alles suletud, kui sinna jõudsime, vaid üksikud poekesed valmistusid hooajaks, ning harjutasid avamist. Nende vahel me siis käisimegi. Vesi, mis ümbritses kaid, oli selge nagu klaas, ja virvendas rahulikult omasoodu. Kusjuures, see päev oli väga ilus ja soe, üks esimestest kevadpäevadest üldse!

Tuuritasime ümbruskonnas ringi, ning aeg kulus enamasti hostvanemate paraja suvekodu otsimisele, ja selle ostmise planeerimisele. Seega kokku läks meil sel ilusal pühapäeval lausa 7h autoga!

Teine nädal

Järgmisel nädalal koolis, otsustasin kaasa lüüa kooli Track & Field tiimis! See oli mul juba eelmises koolis ühe sõbraga plaanis, aga teatud muutuste tõttu, pidin asja edasi lükkama. Igastahes sinna mind võeti ja soojalt tervitati! Alustasin kohe odaviskamisega, mis tundus kõige huvitavam. Praeguseks veel tulemusi pole XD. Sõpru sain, uusi sain! See on palju parem viis olla produktiivne pärast kooli, kui istuda paar tundi bussis. Hiljem viskab mind koolitakso teenurgale, mis võtab vaid pool tundi!

Samuti sain oma ilusa kanuu mõla valmis! Panime hostisaga sellele viimase lakiläraka pääle ja saatsime hindamisele! Loomulikult polnud minu ebasümmeetriline mõla perfektne, aga see-eest kõik eelised, mida hinnati, olid üle poole!!! Ma olen väga uhke :), veel uhkem, kui see ka ilusti vees sees toimiks.

Kolmas nädal

Sel nädalal nägin ma esmakordselt aiaussi beebit oma ukse kõrval. Need maod pole üldse mürgised, ning kassile meeldib nendega mängida. Samas, mõned inimesed võivad rabanduse küll saada, madusid nähes. Loomulikult madude ilmumine tähendab, et kevad liigub suvepoole! Ilmad on nüüd soojad ja hiirekõrvad kõikjal laias laastus. Kahjuks….kahjuks on aktiveerunud ka suured mustad puusipelgad, kes on meile majja tunginud…väkk! Nendega annab võidelda!

Oma mõtete maast rääkides, ma olen muutunud koos kevadega soojemaks ja julgemaks, inimesed ümberringi märkavad väikesi muutusi, ning see toob kaasa ka positiivse tagasiside ja rohkem nendepoolset huvi Eestimaa kohta! Ma teadsin juba ammu, et kevad on kõigi tärkamise aeg!

Torontosse

Sai seda reisi juba kaks kuud planeeritud, kui lõpuks saabuski aeg, et minna Torontosse oma kallist sõpra Claire’i külastama! Tal oli aprillis sünnipäev, mil meil oli plaanis minna Toronrosse tema sünnipäeva tähistama, aga sellest jäin ma loomulikult ilma, teatud olukordade muutumise tõttu. Nüüd siis saabus aeg teha sünnipäeva recreation!

Siit sõidab autoga rongijaama 1,5h ja rongiga linna 1,5h, seega siit Torontosse võtab aega 3h! Pole üldsegi mitte nii hull, aeg lendab kiiresti. Torontosse jõudes võttis Claire’i perekond mind vastu ning meie esimene peatus oli…*köhatus*…CN Tower!!!

Ühtlasi ka minu üks suurimatest eesmärkides must-do listis, sai seega tehtud! CN Tower oli 32 aastat maailma kõrgeim ehitis, kuni 2007 aastani, mil võttis selle tiitli üle Burj Khalifa Dubais, ühtlasi kuulub CN torn ka the modern Seven Wonders of the World nimekirja.

Torni liftiga sõites, kiirus oli nõnda suur, et kõrvad kilisesid peas. Klaaspõrand liftis oli nii mõnelegi inimesele hirmuäratav, samas ka muljetavaldav. Torni tipus oli võimalus süüa ja täispikkusega pilte teha akende ees, 360 kraadi ulatuses! Tegin palju pilte, ning üritasin jälgida, kuidas kabin väääga aeglaselt keerleb, kuid tulutult. Mul vedas, sest väljas oli imeilus ilm ja kaugel horisondis oli näha New Yorgi maakonna kõrgeid ehitisi! Kabin ise on 3 korruseline- ülemine on restoran, keskmine pildistamis saal ja alumine ajaloo ja klaaspõranda atraktsioon. Samuti oli võimalus ka välja minna, tuult nautima. Klaaspõrand, millel seisti oli nii räpane, et oli raske läbi näha, seepärast olin veidi üllatunud, et inimesed ahhetasid, kui selle peale astusid :D.

Meie teine peatus oli Queen Street Toronto Downtownis. See tänav on tuntud kallite poekeste poolest ja loomulikult ka kohaliku Chinatowni poolest! Lähtudes faktist, et pikaks nädalavahetuseks (Victoria Day weekend) olid pea kõik linlased maale sõitnud, oli linn küllaltki tühi ja järjekordade vaba! Seega läksime ühte mugavasse, muidu ülerahvastatud spordibaari lõunale.

Pärast lõunat oli minul ja Claire’il aeg kvaliteetaega veeta, ning läksimegi tuurile Toronto University ümbruskonda, mis on täis ilusaid motiveerivaid parke ja uhkeid ehitisi, mis meenutavad Briti raamatukogusid. See piirkond on mõeldud üliõpilastele, kes õpivad Toronto ülikoolis, mis on üks maailma top 20 parimast koolist! Claire’i mõlemad vanemad on kooli lõpetanud seal magistri kraadiga, ja nii on Claire’i tuleviku plaaniks ka sinna õppima minna! Noh, järgmine kord siis näeme teda seal, teaduskraadi saavutamas!!

Claire tutvustas mulle ümbruskonda, justkui oleks ta seal juba õpilasena olnud. Mina järgnesin talle ja me jõudsime üliõpilaste riietepoodi, kus üliõpilased endale saavad soodustusega kvaliteet rõivaid osta, mis on ka nende kooli sümbolitega. Minu arust jummala vinge värk. Sain sealt endale särgi 🙂

Chinatowni minnes, nägime sadasid Hiina kiirtoidu restorane ja sadu hiinlasi, justkui olekski Hiinas! Arvatavasti see ongi iga Chinatowni point. Sukeldusime kohalikku söögiturgu, mis asus maja all. Seal olid kõik maiustused ja toidud toodud Hiinast, ja kõik oli nii odav! Turul tundus küll, nagu olekski Hiina teleporditud.

Meie viimane peatus enne tagasiminekut oli õhtusöök. Sõime kenas kohvikus end ilusti täis, ja vaarusime oma villis varvastega rongijaama, et Claire’i koju jõuda, mis asub Newcastle’is. See on rajoon, mis oli ka mu eelmisele kodule üsna lähedal.

Rongis tundusid istmekohad nii pühad, kuna olime kõndinud pea 16km sel päeval!

Järgmisel päeval oli meil plaanis minna jalgratta matkale Ontario järve äärde. Ilm oli nii soe, et lausa lust! Sõitsime siis järve äärde ja sõime lõunat. Kanada teed on mägisemad kui Eestis, ja sellega oli raske harjuda, aga lõbus oli ka. Claire näitas mulle oma vana kodu, mis kuuldavasti kummitas, nägime ära ka tema vanavanemate hobused, kes olid mõlemad juba pensjonil.

Koju jõudes mängisime kaarte vanemate ja vanaemaga ning sõime ilusat praadi!

Täna tulin tagasi ja harjusin ümber oma hetkese perekonnaga 🙂

Aitäh, et lugesi my blogi!

dav
Port Elgin
dav
Viimne lihv
dav
Ussititt
dav
Keegi teadis Muumisid…
sdr
CN

sdrsdrsdr

dav
Hiinaturg
dav
Ülikoolipood
sdr
Päevasaak
dav
#hobune1
sdr
#hobune2
dav
Jalgrattamatk

Pere Tuli Külla!

Tervist, head lugejad!

Möödunud nädalal jooksid siin alles ringi minu vanemad ja õed. Tänaseks on nad kenasti juba kodus Eestis ja seavad end jälle igapäeva rutiiniks valmis. Samuti olid ka lihavõtted eelmisel nädalavahetusel, millest tahaksin meeleldi kirjutada. Nii kiiresti on see ilus nädal läinud :).

Lihavõtted

Reedel said õpilased koolipäeva vabaks, sest oli teadagi see samune Suur Reede. Mulle meeldis niimoodi tunda rõõmu vabast koolipäevast, kuigi olin enne kooliminekut endale juba mitmeid sääraseid reedeid saanud. Siiski, see reede oli kuidagi eriline ja paljulubav. Pereema pani hommikuvalges lihavõtte dekoratsioonid majja laiali ning lõi seega meeleoluka keskkonna. Ma siiani täpselt ei teagi, kus ta neid asju enne hoidis…

Laupäeval oli minu pereisal plaanis minna koidu kumas distsiplineerivale tuurile kitselauta. Selleks võttis ta ka minu kaasa oma töö juurde, kus me siis astusime tema hiiglasuurde veoautosse. Veok, millega piima transporditakse on avar ja mahukas seest, ja mahutab umbes 17 500 L kitsepiima! Veokite juhtimis-mehhanism on küllaltki teistsugune tänapäeva autodest- pidurid toimivad õhurõhu toimel, mida saab suunata nuppude toimel (punane on treilerile, kollane on eesratastele). Minu jaoks oli see täielik hiina keel, kuid pereisa vaid naeratas ja ütles, et kogenud veokijuht ei peagi pidurit kasutama, kõik saab tehtud käekangiga.

Me sõitsime selle hiiglasega umbes tunni, kuni hakkas vihma sadama, mis kõik teed poriseks tegi. Sedaviisi kõrgelt teed jälgides oli minu jaoks nii vinge, et mind väike vihm ei härinudki. Paraku sain alles siis aru, miks minu pereisale vihmailm ei istunud, kui lauda juures autost välja hüppasin otse muda lompi. Suure plärtsuga olin kaetud muda plekkide ja sopaga. Läksime siis kitselauta, kus alustasime pealelaadimis protsessi. Kitsepiim oli kogutud suurde tanki, mille pidi ühendama autost tuleva plastiktoruga. Torust hakkas voolama suure tuhinaga valget piima, mis pidi võtma tunni. Samal ajal näidati mulle kitsefarmi ka seest. Muidu pidanuks täis laut mahutama veidi üle 1000 kitse, aga hetkel oli alles mõõnaperiood, mil kitsed olid rasedad ja paljud isased olid ära müüdud. Kitsi lüpsti 2 korda päevas keerleva robot-mehhanismiga. Igastahes kõik, mida ma polnud kunagi varem kuulnud, ega näinud. Kui piimatank tühjaks sai, tegime kõik puhtaks ja läksime tagasi autosse. Mina ikka läbi sopa. Teepeal töö juurde oli tunda, kuidas veok liikus piimaga kaasa ja jäi raskelt seisma. Sellepärast pidi pereisa nüüd pidurit kasutama.

Hiljem sel päeval saime ka pereemaga kokku ning läksime oma iganädalastele väljaskäikudele, et varusid täiendada ja aega veeta.

Pühapäev algas ilusa hommiku ja sooja tuulega. Nii ilus oli väljas, et võinuks arvata, et emakene loodus meelega meile sellise ilusa lihavõtte pühapäeva andis! Isegi siniliiliad ja lumikelluksed olid tol hommikul õide puhkenud. Pereema oli lauale pannud maiustusi ja nänni. Nii kenad olid need lihavõtted. Pärast hoomikueinet pidime sõitma iga-aastasele lihavõtte lõunale pereisa venna majja. Sinna oli kogu pere koos laste ja lastelastega kohale tulnud. Sõime siis lihavõtte tradistsioonilist lõunat all keldris, kuhu oli iga pereliige oma kodu köögist ka midagi kaasa võtnud. Kanadalaste lihavõtte eine sisaldab kaalikaputru, kartuleid, hapukurki, peeti, kevadsalatit, ahjujuurvilju, rohelist suhkrumaiust, leiba ja erakordset sinki koos ananassiga. Minule tuli üllatuseks see, et mune ei söödud üldse! Seepärast tegin endale esmaspäeva hommikul keedumune nagu ikka.

Esmaspäev oli ainult kooliõpilastel vaba. Seepärast kasutasin seda ettevalmistusteks ja ootamiseks, sest nagu te juba teate, õhtul saabus minu pere.

Pere külaskäik

Tagantjärele mõeldes, läks perega veedetud aeg nii kiirelt, et ei jõudnudki seda nii väga nautida. Paljud planeeritud asjad jäid tegemata ja jutud vestmata, aga seepoolest oli see koosveedetud aeg väärtuslikum, kui kunagi varem!

Esmaspäeval saabus minu väsinud perekond Kincardine’sse, mis on minust vaid 20 minutit eemal. Kincardine on ilus rannaäärne väikelinn, mis on suviti üsna ülerahvastatud. Kella kuue aegu ühendusid minu hostpere ja päris pere ning tunded sulandusid üheks. Ma kallistasin oma perekonda üle seitsme pika kuu ja olin tänulik, et  seda teha sain. Vahetasime lihavõtte nänni kah omavahel. Õhtu, mis sai koos veedetud oli imeline ja lihtsalt vaimustav…

Järgmisel pärastlõunal pärast kooli tuli pere mulle järele ning tegime Walkertoni linnaosas tuuri. Seejärel saabusime nende hotelli, kus veetsime mõnusalt aega. Kolmapäeval läksin oma klassiga ühte järvepoolsesse peninsulasse matkama, ning võtsin ka oma isa kaasa, et kvaliteet aega mälestuseks teha. Talle väga meeldis matkata. Hiljem sel õhtul olime kutsutud minu kooli õpetaja poole õhtueinele, kus tutvusime rohkem kanadalastega ning lõime soojasid suhteid. Neljapäeval nägid minu õed, kuidas Kanada koolipäev lõpeb ja kõik õpilased karjana välja valguvad ning autodega kimama panevad. Õed ei suutnud uskuda, et nad on justkui nagu filmi stseenis :D. Neljapäev aga oli viimane päev, ja selle puhul viisin oma pere Coderichi linnakesse õhtusöögile. Vahetasime viimaseid muljeid ja jätsime siis lõpuks minu maja ees hüvasti järgmiseks kaheks kuuks.

Ja läinud mu pere ongi! Tore oli Neid näha, aitäh, et tulite!

Laupäeval käisime perega kohalikus farmerite turul, kus müüdi KÕIKE, mida olin ihaldanud. Tegin sisseoste ja lahkusin rõõmsana. Kuigi paljud asjad jäid veel ostmata! Õhtust sõime mennoniitide restoranis, mis oli omal ajal veel kuulus koht olnud.

Ühesõnaga, pärast sellist väsitavat nädalat olen ma hulga targemaks saanud ja naudin oma aega veelgi rohkem!

Aitäh et lugesid my blogi!

dav
Pereisa ja tema piimaauto
dav
Piimatransport
dav
Kitsed
dav
Lihavõtte hommik
dav
Õed tulid ka!
sdr
Matkamas
dav
Viimane õhtu järveääres
dav
Turul

davdav

Seitse ja pool kuud Kanadas

Hei, armsad kaaslugejad!

Ma ei hakkagi midagi aja kohta kommenteerima, lähme kohe asja juurde.

Nüüdseks olen juba koolis käinud neli päeva ja saanud veelgi tuttavamaks ümbruskonnaga. Teen tillukesi beebisamme kohastumise suunas ja vaikselt, vaikselt valmistun end tagasiminekuks. Seda on küll alles vara mainida, kuid nii see asi lihtsalt reaalsuses on.

Kool

Eelmine nädal koolis oli põnev ja uus. Esimesed tunnid läksid imekiirelt ja silmad olid punnis ümbruskonna imestamisest. Uued inimesed, õpetajad, värvid, tunnid, reeglid (kui neid üldse on) ja tunded. Järgnevatel päevadel tundusid tunnid pikemad ja inimesed jahedamad. Mis seal ikka, see on ikkagi teisekordne ümberkohastumine. Vahest tundub kõik nii teistmoodi ja ajab aeg-ajalt närvi.

Kool, milles nüüd õpin, kannab nime Sacred Heart High School. Kooli maskotiks on rüütel ja värviks punane, tunnuslause on Red Crusaders. Ma vist ei maininud, et mu eelmise kooli maskotiks oli lõvi, värv sinine ja tunnuslause Royals. See paneb mind kummalisel moel tundma, nagu oleksin vastastiimis. Kõik minu ilusad sinised spordipluusid tuleb asendada punastega.

Nüüd võin võrrelda esmakordselt kahte Kanada gümnaasiumit omavahel, seetõttu toon alati välja oma eelmise kooli, St. Stephensi. Siinse kooli ühiskond pole nii multikultuurne, kui oli eelmises. Siin on valdavalt vähem õpilasi ja enamjaolt kas Suur-Britannia, Hollandi/Belgia või puhtalt mitmendat põlve Kanada päritoluga õpilased. Enamjaolt on õpilased pärit farmiperedest, kes siia eelmisel sajandil tulid uut elu otsima. Seega pole minu jaoks nii palju eksootilisi värve ja kultuure sellel korral enam. Õpetajad on avatud ja vastutulelikud. Õpilased rohkem kohkunud ja suletumad. Selles koolis koolivormi pole, ega ka mitte rangeid reegleid. Kanada hümni ja hommikupalvet siin hommikuti ei lasta. Selles koolis on ainult palve viimase tunni ajal. Selle jaoks pole isegi vaja püsti seista.

Huvitav teema: minu tundideks on outdoor PE (matkamine, kalastamine, telkimine, suusatamine, kanuureisid jne.), gym (kehaline), hospitality (kokandustund ja turism) ja parenting (lapsevanema distsipliin). Viimasega olin veidi ebakindel. Esimeses tunnis meisterdame puust kanuu mõlasid :). Kehalises mängime taaskord võrkpalli, sulgpalli ja hokit. Kokanduses kokkame ja viimases tunnis kuulame loenguid ja teeme valdavalt rühmatöid. Selles koolis kuulun ma jällegi 12. klassi.

Kooli sõidan ma ilusa suure kollase koolibussiga :). Ta võtab mind peale minu teenurgalt iga hommik kell 7.05. Paraku pole mul pärast tundide lõppu aega rohkem kui 8 min, et oma koolibussile jõuda. Eks see tingel-tangel on ikka üks uus kogemus. Koolisbussijuht on oma alal uus. Seetõttu pole ta veel tülpinud bussijuht, ning on väga avatud. Kuna olen tema esimene ja viimane peatus, siis tihti arutame filosoofilistel teemadel. Tema vanemad tulid Brasiiliast, kuid siiakanti on ta tulnud hiljuti Torontost. Selline see siis on.

Paraku haigestusin ma uutesse bakteritesse ja kevadtuultesse neljapäeval ning veedsin nohusena oma nädalavahetuse :(.

Midagi Suurt

Mind ja minu bioloogilist pere on ootamas midagi suurt! Mulle tulevad nad järgmisel esmaspäeval KÜLLA :D!!! Minu pere tuleb minuga ringi tuuritama Kanadasse paariks päevaks ning seda ma juba nii ootan! Oli see küll suur madin, et yfult seda luba saada, aga saime! Aitäh YFU ja Perekond!

Pere külaskäik võib tuua igasuguseid takistusi ja lahkarvamusi vahetusaastal. Õnneks oli see suur sündmus meil juba ekr. ette planeeritud! Seega olen sellele tähenduse andnud: Aastalõpu Keskkevadine Suursündmus. Miski ei või tunduda paremini, kui see, et su enda pere tuleb ja annab sulle oma eksistensist märku. Nad on alati, alati olemas, kui oled vahetusaastal. Juba tuleb mulle oma pere niiviisi külla, nagu siis kui 1.5 aastat tagasi läksime Jaapanisse mu vanemat õde külastama ja see oli nii vaimustav ja muinasjutuline!

Tulevased plaanid

Ilmad on siin tuulised ja lörtsised. Kanadalased on sellepärast mornid, aga mina nimetan seda kevadtuulte perioodiks, mis alati tähendab helget tulevikku. Oma järgmise reede ja ülejärgmise esmaspäeva saan ma kauaoodatud lihavõtete pärast vabaks. Hostperega veedame mugavad Kanada lihavõtted :). Ma ei tahaks mõtelda juba oma perekülastuskäigust ette, aga maikuus on mul plaanis end kuidagi Torontosse smuugeldada, et oma heade sõpradega taaskohtuda. Loodetavasti õnnestub. Üks asi vahetusaasta juures on sõprade tegemine, ja kui juhuslikult olukorrad meid lahutavad, siis tuleb võidelda selle eest, et suhted ikka säiliksid.

Enne kui ma lahkun siit, on mul plaanis juunikuus kindlalt külastada Nigara jugasid ja CN teletorni. Need on must-do listis!

Järgmise kohtumiseni!

Aitäh, et lugesid my blogi!

 

dav
Ilusa hommikuse taeva all on kaugel näha koolibussi

 

 

 

 

 

Kolm Nädalat Uues Peres

Ahoi, kulla kaaslased!

Möödunud on juba 3 nädalat sellest, kui ma oma pere vahetasin ja siia saabusin. Imelik, kuidas aeg ikka lendab! Vahest mõtlen, et kas ma ikka olen Kanadas või on see lihtsalt üks pikk unenägu, mida kunagi pole juhtunud. Noh, teate, selline imelik tunne… Mõnikord kahtlen oma vahetusaasta valikus, aga siis leian jälle aina tugevamaid sidemeid ja põhjuseid, miks just see vahetusvalik on kõige parem mulle.

Loomulikult ei lähe miski nii nagu seda ühel või teisel viisil ette kujutatakse. Samuti ka minu vahetusaasta on olnud üsna erinev sellest, mida ma ootasin või millest unelesin. Ma teadsin küll, et eelarvamusi on mõtetu teha, aga ikka tuleb ju mingi ettekujutus asjadest elus. Vahetusaasta kasvatab inimest igati- ta õpib end tundma ja kasvatama, lohutama ja julgestama.

Nüüd jagan ma teiega veidi ka oma tegemistest siin kaugel maal, põldude vahel.

Eelmine nädal

Eelmisel reedel läksin ma jälle oma yfu isikuga kohalikku linna nimega Coderich. Tema lemmiklinnas läksime esimese asjana hommikuteele ilusasse rannaäärsesse kohvikusse, mis kuuldavasti oli enne olnud vana rongijaam, samuti kogu ehitis olevat tõstetud 200m selle originaalsest asukohast, et sellest siis ilusa vaatega kohvik teha. Kuna me saabusime sinna kell 10 hommikul siis pidime ootama, kuni kohvik end avab. Pärast lõunat läksime lahedasse ostukeskusesse nimega Old Mill. Seal müüdi igasugu nänni, mis mulle on alati meeldinud, 🙂 eelkõige käsitsi tehtud esemeid. Mulle jäid silma ühed mokassiinid, millele ma lähen tulevikus kindlasti kekseldes järele.

Õhtul mängisime pereemaga juba neljandat korda malet. See on äärmiselt hubane tegevus külmadel õhtutel. Äärmiselt hubane!

Laupäeval oli üks erakordne Laurapäev, nagu mul ikka kombeks nimetada xd, sest siis on tavaliselt nädala tipphetk. Sel pärastlõunal marssis pereisa uksest välja ja käskis meil riietuda soojalt ja panna ka kummikud jalga. Ma ei teadnud kuhu ta läheb või mis ta plaanib teha nüüd, ta on väga iseseisev, ega räägi palju oma plaanidest. Läksime pereemaga tema kannul ja marssisime läbi kevadise muda ja karjamaa. Seepärast siis need kummikud xd. Pärast 20 minutit sammumist ja sumamist, jõudsime lõpuks metsavahele, kust kergelt kerkis taevasse veeaur. Piiludes vahtrapuu tagant, nägin eemal meie mennoniitidest naabreid askeldamas ja edasi tagasi ämbritega paterdamas. Ma küsisin oma pereisalt, et mida me siin teeme, aga seepeale tema vaid mühises ja kõndis edasi. Koheselt patsutas pereema mulle õlale, kuna tema juba teadis, mida me vaatama tulime, ja ütles, et meie naabrid teevad iga kevad ise vahtrasiirupit väga iidsel moel, ega kasuta tänapäevaseid vahendeid selleks üldse. Vahtrasiirupi tegemise protsess! See on väga vana traditsioon, mida kanadalased elus hoiavad. Liikusime naabritele lähemale, kus ümbritsevatele vahtrapuudele olid löödud sisse ämbrid, millesse kogunes läbipaistev ja maitsetu vahtramahl. Siniseid ämbrikesi oli peaaegu kõikjal ümbruses. Nendele ämbritele tulid naabritütred järele ja tassisid seejärel koja taha olevasse tünni. Ah jaa, platsi keskel oli tilluke koda, kust see veeaur siis kerkis. Me läksime hostperega koja kõrvale ja tervitasime kahte noort tüdrukut, kes seal ämbreid edasi tagasi olid opereerinud. Ma tudvustasin end neile, kuid vastuseks sain vaid vaikse mõmina ja neli paari silmi, mis ärevalt mööda vaatasid ja kontakti vältisid. Ma kohe teadsin, et see on mennoniitide kultuuri üks osa, ega lasknud end sellest häirida. Küsisin, et mis nende nimed on. Siis hästi hästi hoolega kuulates taipasin, et see vaikne mõmin on tegelikult vastus minu küsimustele- ma kuulsin, mis nende nimed on. Paraku olen ma tänaseks need kahjuks ära unustanud, aga nende nimed ma igastahes sain :D. Ja samuti sain ma nende vanuse, mis mind peaaegu ümber kukkuma pani! Need neiud olid minust poolteist pead lühemad (nagu vanasti) ning ebareaalselt puhta näonahaga ja tervislikult säravate silmadega! Ma algul arvasin, et nad on mõlemad umbes 11-13 aastased, aga tegelikult olid nad juba kooli lõpetanud 20 ja 27 aastased inimesed. No mis keemiat nad küll kasutavad?! Tegelikult selle keemia nooruse saladus on puhas ja tervislik eluviis ;). Ausalt öeldes, kuna mennoniidi rahva tava järgi pole naisterahval kombeks valju häälega rääkida, ega üldse võõrastega rääkida, siis tundsin ma end kui kohmaka hiiglasena, kes ei tunne tabasid, haha, aga eks kultuurid on ju nii erinevad…

Koja sisse minnes kohtusime veel pere poja, sugulase ja noorima tütrega. Jah, selles peres on tegelikult kuus last! Neil on vast suur pere. Piilusin suurde auravasse tünni, kus ringles ja mulises siirupialge. Nad keedavad vahtramalhla, kuniks see on tünnis tiirutanud oma 20 minutit ning seejärel panevad siirupialge ämbritesse läbi kanga imenduma. Pärast imendumist ongi aeg siirup pudeldada ja müügiletti panna. Nii lihtne see protsess etapidpes ongi.

Me suhtlesime veel abistama tulnud sugulase ja pereliikmetega pikalt ja küsisime erinevaid küsimusi. Samuti sain teada, et nende vahtrasiirupit müüakse üle terve Ontario provintsi ning see toob ka korralikku tulu. Pealegi pole nende iidne vahtrasiirupikoda ainus ümberkaudsuses. Neid on üle 20 üksuse! Väljudes kojast, tuli metsa vahelt välja ka teisi mennoniidi mehikesi, kes uudistasid eemalt, nagu päkapikud, et mis me siin teeme nende territooriumil. Ühes teistega tuli kohale ka nende pereisa Angus. Ta oli pontsaka välimuse ja prillidega mees, kes kandis musti rõivaid, nagu ka kõik teised. Ta oli väga lahke (kuigi see pole neil tavakski võõraste naitserahvastega rääkida) ning pakkus isegi küüti oma vankril, mida vedasid kaks tugevat tööhobust. Ronisime siis vankril oleva siirupitünni otsa ja liikusime aeglaselt läbi sopa tuldud teed tagasi üles põldudele. Ma tundsin vankril õõtsudes hobuselõhna, mille olin juba ära unustanud. Küsisime veel küsimusi teepeal tagasi. Ma tundsin, et ma tulin Kanadasse vahetusõpilasena ning kukkusin veel paar sajandit ajast tagasi kah 🙂

Tagasi koju jõudes, ulatas Angus mulle suure pudeli nende tehtud siirupit! Ma kummardasin ja tänasin ning vaatlesin üllatusega oma mennoniidi siirupit. Seda kogemust ma veel niipea ei unusta. Kodus alles märkasin, et olin jätnud oma telefoni laua peale, ega saanud ühtegi pilti juhtunust teha. Seepärast tegin pilti oma siirupist ning peidsin selle sügavale sahtlisse, et see oma perele üle anda.

Järgmine nädal

Järgmise nädala teisipäeval viis hostisa mind hommikusele tuurile Coderichi linna. Ta jättis mu platsile, mis on selles väikelinnas tuntud kui Courthouse Square. Jah, platsi keskel seisis üks vana kohtumaja, mis hommikuvalguses näis üsna elutu. Kõndisin ringtänaval ja vaatasin mööduvaid maju, mis olid kas kohvikud, juuksurid, poed, bangad või restoranid. Osad neist olid veel suletud. Läksin mõndasid riidepoode seest vaatama, mis olid avatud ning uudistasin veel kingapoode ja kohvikuid. Leidsin ühe hea kohviku kah, see manas mulle rahuloleva naeratuse ette. Pärast minu jalutust sõitsime pereisaga veel jäätunud järve vaatama ning rääkisime maast ja ilmast. Ilm oli ka väga ilus ja paljulubav. Koduteel paistis mulle helge päike otse silma, nii et pidin sulgema oma silmad. Tee, mis viis autot üles ja alla ning pingisoojendus mõjusid nii lõõgastavalt, et jäin tukkuma…

Neljapäeval ärkasime vara, et minna kohalikule avatud uste päevale lehmalaudas. Siin on lehmafarmid suur äri. Minu hostema tegeleb ka lehmandusega. Läksime siis lauta, mis oli kuuldavasti euroopalikus stiilis ehitatud ning imetlesime selle arhidektuuri ja tehnoloogiat. Nimelt seal olid ka robotid, mis ise lüpsmistööd tegid. Hiljem sõitsime farmerite kokkutulekule, kus iga farmer promos oma tooteid. Pereisa soovitas mul kooli jaoks märkmepabereid ja pliiatseid koguda, mida promomislaudadel pakuti.

Laupäeval oli üks huvitav päev. Nimelt oli meil pereemaga juba ammu plaanis olnud joonistamiskursus, mis toimus kohalikus raamatukogus ja mida organiseerisid vabatahtlikud kunstnikud. Seega, see kursus oli tasuta! Seekord joonistasime vana prouat, kes tugitoolis poseeris. Ma kritseldasin midagi oma märkmikusse ning pereema lohistas ettevaatlikult oma eriti terava harilikuga midagi oma molbertile. Ta joonistas inimest esimest korda ning oli selle üle väga uhke. Teised osalised olid keskealised või veidi üle, ning nemad maalisid kiiresti ilusaid portreesid. Vau, vat see on anne!

Hiljem sel pärastlõunal sõime hostperega kõik koos lõunat.

Pühapäeval oli samuti tegus päev. Meil tuli ka paks lumi ööga maha, mistõttu läksime kohalikku Toy Show’le. Sellel üritusel müüakse haruldasi traktorimudeleid ja muid farmindusega seostuvaid mudeleid, millest mu pereisa oli eriti huvitatud. Ma olin veidi üllatunud, aga ma mõistsin, et see on kollektsiooni väärtusega. Kusjuures sinna oli kokku tulnud palju rahvast, millest 90% moodustasid mehed ja poisid.

Koju jõudes kiirustasid hostvanemad Londoni linna, kus pidi toimuma yfu meeting. Mina kohtusin aga pereisa vanematega, kes mind endaga kaasa viisid pärastlõunasele tuurile ja turuhoonesse. Hiljem sõime meie majas eilseid ülejääke ning saadsin nad koju. Aknast välja vaadates on kõik kaetud talvise võluga ning õhtuhämarusega. Istusin tugitooli ja kirjutasin blogi, kuni saabus öö.

Vat selline on olnud minu koolivaba elu, aga järgmisest nädalast lubatakse mul ka kooli minna ning kõik jälle algusest peale alustada.

Aitäh, et lugesid my blogi!

 

dav
Rongijaama kohvikus oli imemaitsev lõuna
mde
Laura vs. hostema
dav
Mennoniidi siirup
dav
Courthouse Square
dav
Märtsikuine vaade Lake Huronile
sdr
Avatud uste päev lehmalaudas